M-75 Eesti Mootorispordi Muuseumi kogust
MOMA, Tallinn Motoshow raames oma esimese suurema avaliku debüüdi tegev Eesti Mootorispordi Muuseumi kogusse kuuluv Ural M-75 on tänaseks pea totaalselt unustatud Urali võidusõidurataste perekonna varajane esindaja. Tekst Tarmo Riisenberg, fotod Eesti Mootorispordi Muuseum.
M-75 alustamaterjaliks oli legendaarne M-line M-72, mis omakorda oli BMW R71 lihtsustatud koopia. Kui M-72 tootmine algas 1941. aastal (üht sellist võis näha eelmise aasta Wana-Kolga tsiklitalli kokkutulekul), siis M-75 sünniaastaks on kaks aastat hilisem 1943.
Just toona konstrueerisid kaks Urali mootorrattatehase konstruktorit, Aleksander Fjodorov ja Igor Okunev, M-72 blokile uued silindripead ja silindrid. Nii õnnestus BMW’lt päranduseks saadud arhailine altklappidega (SV) klapiajam asendada moodsama, ülaklappidega (OHV) lahendusega. Selline lahendus suurendas jõuallika efektiivsust ning läbi selle ka mootori võimsust.
Kindel võib olla selles, et säärase lahenduse konstrueerimisel olid konstruktoritele eeskujuks BMW moodsamad mudelid R51 ja R66, mida toona oma ridades kasutasid Wehrmachti üksused ja mille „vangistatud“ eksemplaride uurimine pakkus nõukogude inseneridele sisevaadet moodsa mototehnika maailma.
Algselt pidi M-75’st saama küll järjekordne külgkorviga armeeratas, kuid eelkõige rasketesse sõjaoludesse mittesobiv konstruktsioon ning ka tootmise keerukus tõmbasid projektile selles kontekstis kriipsu peale.
Olukord muutus aga II maailmasõja lõpu järel, kui tekkis võimalus hakata mõtlema ka muule kui ainult militaarotstarbeline toodang. Vabrikus tolmunud M-75 otsiti välja ning saadeti võidusõidurajale. 1946. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel maanteesõidus saavutas Igor Okunev uuel mootorrattal kuuenda koha.
Olukord muutus aga 1948. aastal, kui keelati ametlikult võistlemine trofeeks saadud mootorratastel ning kohustati võistlejaid startima nõukogude mootorrattatööstuse toodangul. See andis põhjuse ka lisada hoogu seni üksikeksemplarides toodetud sportmudelite tootmisele.
Nii hakkasid klubidesse jõudma ka M-75 eksemplarid, neist kaks varajast ilma täiendava õlipaagita versiooni jõudsid ka Eestisse, peremeesteks võidusõitjad Karl Rinaldo ja Oskar Kullerkup. Et tegu oli eelkõige tooriku mõõtu mootorrattaga, siis ehitati mootorrattad põhjalikult ümber, forsseeriti mootorit, vahetati akusüüde magneetode vastu, kergendati veermikku ja tehti teisi võiduvõimalusi suurendavaid manipulatsioone.
Ka tehas ei maganud ning jälgis põhjalikult võistlejate poolt tehtavat, viies parimad täiendused sisse ka põhimudelile. Parema õlituse huvides sai M-75 endale õlipaagiga õlitussüsteemi, suurema pidurdusjõu jaoks efektiivsemad pidurid, kergendatud vedrustuse ja raami ning teisi täiustusi.
Juba 1950. aastal asendus M-75 mudeliga M-75M, neli aastat hiljem aga sportlike M’de lipulaevaks jäänud M-77’ga. Sõltuvalt modifikatsioonist suutis viimase mootor välja anda kuni 50 hobujõudu, tagades maksimaalkiiruseks 180 km/h.
MOMA’l väljas olev M-75 on eeldatavalt üks kahest esimesest Eestisse jõudnud M-75’st, tõenäoliselt Oskar Kullerkupu võistlusratas. Mingil ajahetkel jõudsid mainitud ratta osad Peterburi, kust see Eestisse tagasi toodi ning nüüd restaureerituna Eesti Mootorispordi Muuseumi kollektsiooni kuulub.
